Maailmas, kus me elame (enam) ei ole üldkehtivat tõde, ei ole ka alust tegelikkuse ja väljamõeldise eristamiseks. Reaalsuse ja fiktsiooni tasakaal on märkimisväärselt muutunud. Me elame hiiglaslikus pildis. Kunstnikul on üha vähem tarvis oma teosele sisu leiutada. Fiktsioon juba eksisteerib.

Toomas Kuusing elab ja töötab Võrus, kuid tema kunstiga on tuttavad ka kunstihuvilised kõikjal üle Eesti, ilmselt kaugemalgi. Tema kõverpeeglist nähtud maailma kujutised on vaieldamatult satiirilised, kuid need pole kunagi kurjad. Tema tegelased võivad tunduda veidrate, mõnikord isegi naeruväärsetena, kuid tal puudub nende suhtes üleolekutunne või didaktiline kõrvalt(ülalt)vaataja positsioon. Oma õlimaale ja graafikat luues inspireerivad Kuusingut jätkuvalt inimesed oma tavapärastes ja ebatavalistes tegemistes kaugelt, lähedalt ja ümbert. Kuusing loob naivismi, realismi ja sürrealismi sünteesis argimütoloogilisi maailmu, kus harilikus situatsioonis avaldub mingil hetkel metafüüsiline mõõde või hoopis pääseb valla maagiline realism.

Teostel kujutatud stseenid on enamasti lavastatud fantaasiad. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on visuaalse absurdiga, kuid teostel kujutatud teemad ja stseenid on oma olemuselt ja sisult tõsised ja päevakajalised. Teostel ei ole kujutatud konkreetseid inimesi ega situatsioone. Kõik kujutatu on fiktsioon.